Tähtaeg oli millal? Homme või nädal tagasi, see ei muuda midagi, sest alustamise raskus rõhub sedavõrd, et tead, millal iganes ma seda tegema hakkan, ikka on esimene samm tundmatusse. Olete märganud, et vahet pole kui väike või suur eesootav ülesanne on, teinekord ei oska muud, kui tegemata tõõ koormat mõtetes kanda ja „ärgatal“ kord päevas, tähtaja lähenedes veelgi tihedamini, ohates, et tegelikult pole põgeneda kuskile -“ tõõ vajab tegemist.!
See polnud väga ammu, kui tekkis kohustus tõõl ära teha üks ülesanne, mille vajadus tekib parimal juhul 2-3 korda aastas. Muidugimõista suudan vahepeal täpse, lihtsa ja toimiva instruktaaži ära unustada, seega kui ülesanne tuleb päevakorda on häälestumine selle tegemiseks topelt aeganõudev. Kandsin ülesannet peas 2 nädalat, teadmisega, et ära ma selle teen, kuid kuna tegemine on ajamahukas, siis tuleb oodata „õiget hetkel“. Just nii ma ennast petsin -“ ajamahukas ja õige hetk! Kõige rohkem aega ja energiat kulus ülesande peas kandmisele ja mõtteis allasurumisele, lubadusega „saab tehtudl“.
MIS ON TULEMUSLIKKUSE 3 ETAPPI?
Ühel hetkel arutasime kolleegiga, mida uus nädal toob ja millised on prioriteedid ning muuseas mainisin ära oma peas seisva „kummitusel“, kui tegevuse mis on keeruline, pikk jne, jne. Kolleeg kuulas mind ja ühel hetkel talle otsa vaadates nägin tema pilgus üllatunud mõistmatust. „ Jah, sul on õigus, see pole tegelikult nii keeruline! Vaata, selleks pean ma….l“ Enda õigustuseks rääkisin detailselt ja konkreetselt mida ülesande tegemine endas kätkeb ja mis on tulemuslikkuse 3 etappi ja milline nendest minu jaoks kõige aeganõudvam on.
Peale pikka monoloogi ja enda välja õeldud mõtete kuulmist sain ise ka aru, kui loogiline ja äratehtav see ülesanne on, ainult et minu peas, vaikselt kuklas istudes, tundus see keeruline ja ennastületav tegevus.
Minu kogemus pani märkama, et keerulised algused, ülesanded, kohustused on seda keerulisemad kui palju me seda tühjalt endaga peas kanname ja aina enam kuklasoppidesse lükkame. Teadmatus või ka näiline teadmatus kuidas liikuda ülesandes punktist A punkti B tekitab segadust ja alustamise soovimatust, ehkki me teame, et suured ja keerulised ülesanded on prioriteet number üks ja alustada oma „konna sõõmistl“ tuleb just nendest ülesannetest.
Oleme kõik kuulnud, et suured sammud saavad alguse esimesest sammust, nii ka mistahes keeruliste tegevuste puhul soovitan esimese sammuna enda jaoks kaardistada (võimalusel kõva häälega endaga arutades):
- mis on ülesande eesmärk ja kasu (nii üldises raamis kui enda jaoks),
- ära alahinda väärtust ja kasu, mida see ülesanne isiklikult sinu jaoks pakub,
- ole kindel endas ja veendunud, et sinu käes on selle ülesande tulemuslikkuse võti,
- kaardista millest ülesanne koosneb või võiks koosneda (tegevusetapid),
- teadvustada milline etapp on kõige segasem, sisaldab kõige vähem teadmist-oskust,
- märka teadlikult, et ülesande sees on etappe, mis on kerged ja hoomatavad,
- analüüsi kas etapp, mis kõige rohkem vaimuenergiat on võtnud, on sedavõrd keeruline, et kogu ülesannet tasub pikka aega oma peas kanda,
- uuri, küsi abi selle etapi jaoks, kus teadmisi-oskusi napib,
- tunne rahulolu ja kergendust kui ülesanne on tehtud,
- teadlikult salvestada enda kogemusse, et teadmine mida ja kuidas teha vormub välja vaid siis, kui tean -“ mida ma ei tea!
Lase korraks silme eest läbi tegevused, ülesanded, mida oled liiga pikalt endaga kaasas kandnud ja märka, et käivitus stardiks on saabunud siis kui -“ kas midagi ei jää enam üle või siis kui oled kogunud piisavalt infot, kuidas ja mida teha. Inimlik vastuseis keerulistele ülesannetele, muutustele pole seotud mitte niivõrd vastuseis tegevusele, kui vastuseis teadmatusele, segadusele enda sees, mis tekib koheselt, kui ees terendab ülesanne, mille suurus ja laius tundub nii mõõtmatu, et esimene alateadlik mõte paneb tahtmise ära joosta, jaanalindu mängida või lihtsalt eitada ülesande võimalikkust.
Me ei saa omada kõike teadmist, oskust, kuid me saame esmalt määratleda, mida me ei tea, mida me teame ja milline lisaressurss on vajalik, et alustada ülesannet minimaalselt vajaliku enesehäälestumisega mitte piinavalt pika vaimupiitsutamisega.
Saladus, mille abil sa elus võid kõike saavutada, on kõigepealt tugev soov midagi saavutada, seejärel veendumus ja usk, et saad sellega hakkama ning siis peab sul teadvuses olema selge, kindel ettekujutlus tulevikust ja sa pead nägema, kuidas see sammhaaval teoks saab, ilma et sa kordagi kahtleksid või lakkaksid uskumast.
Eileen Caddy
