Mängudest mürgitatud isiksus vastab küsimusele:

“kuidas sul läheb?” vastusega: “miks sa seda küsid??”

 

Suhete mängud on organisatsioonide igapäevaelu lahutamatu osa. Me näeme, kuidas organisatsioonides, lisaks põhitegevusele, kulub märkimisväärne hulk energiast omavaheliste suhete korraldamisele. Selged ja arusaadavad suhted kollektiivis on üks alustaladest, mis aitavad meil paremini täita oma tööülesandeid ja tunda, et oleme õiges kohas.

Ühel päeval me märkame, et toimub mingi „sebimine“, mille käigus ütleb üks kolleegidest meile: „Teie kõrge moraal ja eetilisus on mulle alati eeskujuks olnud!“. Ja mõne aja pärast kolleegi edutatakse. Kolleegi ütluse ja tema hilisema edutamise kokku viimine meie peas viib meid mõttele, et tal oli meile mingi sõnum, millest me ei saanud tookord aru…

Me kõik soovime olla oma suhetes „mäel“ ja seetõttu vahel (teadmata teist viisi) alustame mängu, mõnikord osaledes selles ka vastu tahtmist. Meie jaoks võib suhete mäng olla ellujäämise faktor või ka lihtsalt ajaviide.

 Mäng on selline suhete protsess, millel on algus, lõpp ja kindel eesmärk, kulmineerudes auhinna saamisega, mille omandab mängu võitja. Suhete mängud on üles ehitatud sellisel moel, et üks osapooltest võidab ja teine kaotab.

Kuidas sellel maastikul veidi paremini orienteeruda ja õigemaid samme astuda, nii juhi kui ka töökaaslasena? Suhete mängud teenivad mingit kasu, eesmärki. Vahel on see pääsemine ebameeldivustest, vahel on need võimumängud, mille käigus jaotatakse võim ümber. Mängu alustab see, kellele ei sobi võimu ja positsiooni seis (põhjus) ja kellel on vastavad võimed (eeldus olla mängija). Isikliku ruumi mängud on need, mille kaudu saadakse endale immuunsus, kaitse. Seega mäng on töö eesmärkide “käepikenduseks”, mille käigus me valime vahel lihtsalt valed vahendid sihile jõudmiseks… „Kui elu üldine eesmärk on olla õnnelik, siis üheks viisidest, kuidas sinna jõuda, võib osutuda kaval ja alatu potentsiaalse vastase hävitamine“.

Eelpool kirjeldatu on nn sihikindla tüübi mängud. Mängu alustamise eelduseks võivad olla erinevad tööalased oukorrad, millele osalejad ei leia „normaalseid“ lahendusi.

  • Müügiosakonna juht peab minema aasta jooksul pensionile. Tema otsene alluv sihib juhi kohta. Juhtkonna soov leida järeltulijat saab vastupanu mõlemalt poolt – tegutsevalt juhilt ja sellelt, kes sihib tema kohta…
  • Esmaspäeval saab töötaja ülesande, mille tähtaeg on reede hommikul. Terve nädal imiteeritakse tööd ja neljapäeval, pool tundi enne tööpäeva lõppu, saab ülemus teada, et seda tööd ei ole võimalik lõpetada õigeaegselt. Kuid… töötaja on nõus pingutama terve õhtu ja võib-olla ka öö, et ikkagi tähtajaks valmis jõuda. Muidugi ootab töötaja vastu “vaba aega üliraske töö eest, lisatasu või millegi muu näol”.

Lisaks eesmärgiga mängijatele (sihikindel mängija) on inimesi, kelle iseloom lausa „sunnib“ neid mängima. Üks nendest on „närvihaige“, kelle tuju muutub tihti ja ootamatult ning halva tuju perioodil oletab ta, et sinu „lahkel kaasabil“ saaks ta enda tuju ravitud… Teine on nn „hüään“ (e.situatsiooni ärakasutaja) teda on näha vaid siis, kui põhimäng on lõppemas või parasjagu käimas. Keset mängu ilmub ta välja, öeldes: “Mina olen ka märganud, et siin on midagi on valesti”. Tema ise kunagi põhimängu ei alusta, on vaid oma pisikese mängu juht, mis on võimalik just põhimängu varjus.

Mängu ohvrks valitakse esmajoones see, kes tunnetab mängu halvemini (nendega  on lihtsam), kes ei vasta meie sisereeglitele ning segavad (jäävad jalgu), kelle iseloomujooned eristuvad teistest (ärritab oma olemusega). Ühe mängus kannataja kirjeldus:

„Ma tulin tööle ja olin teistest töökaaslastest peajagu targem, haritum, professionaalsem. Koheselt kvalifitseeriti mind “grupi normile mittevastavaks” ja sellega olingi mängu “ootelistis”. Töö kvaliteet ei mõjutanud seejuures minu vastu algatatatud mängu. Ma lihtsalt olin grupi jaoks potentsiaalselt ohtlik…“

Kuidas kõik see toimub? Algul luuakse mängu kava (skeem), kusjuures osalejad ei ole isegi teadlikud oma rollist. Emotsioonide üleskeeramine on vajalik selleks, et osaleja kriitiline mõtlemine „vaibuks“ ja ta hakkaks käituma impulsiivselt. Intriigid ja vihjed panevad kolleegide mõtted tööle „vajalikus suunas“, sellega valmistatakse pinnas ette ja selle tulemusel saadakse inimese üle suurem kontroll. Näiteks oskuslikult üleskeeratud kadedus kellegi vastu hakkab mürgitama kolleegi ja sealt sünnibki mõte tegutseda teise vastu. Veel üks mängus osalenu kirjeldas seda järgmiselt:

„Meil tahtis üks inimene varjata enda mitteväärikat tegu (kolleegi mustamist ülemuse silmis) ja seepärast keeras ta teiste emotsioonid üles hoopis seoses ühe kliendi teemaga. Sellele kanduski koheselt  kogu osalejate tähelepanu. Kolleegi mustamise teema jäi varju (tõeline põhjus) ja peale kõikide emotsioonide vaibumist ei saanudki keegi aru, miks emotsioonid üldse üles keerati. Mängija ise seletas ohvri rekatsiooni „hoolitsusega kolleegi suhtes, kelle ärritus oli tema meelest tingitud pingelisest perioodist ja ühe kliendi imelikust käitumisest…“

Väga efektiivne mänguvahend on hirmu kasvatamine, inimesed on üsna kaitsetud selle vastu. Hirmu kasvatatakse läbi teadmatuse, imelike asjade juhtumise jne. „Tead, kui sa võtad selle projekti enda peale, siis sa keerad ta tuksi, ma kuulsin, et sul on vähe kogemusi! Ma ei saa sulle öelda, kes on mulle seda öelnud, sest ma lubasin sellest mitte rääkida!“

Inimene, kellele see mäng on suunatud, ei märka loogilisi vigu, sest töötleb sõnumi sisu, mis käib tema enda kohta. Siinkohal oleks õige esitada endale küsimus:“ Miks ikkagi räägitakse nii, kui seda sõnumi sisu on osaliselt piiratud vaikimiskohustusega?“

Suhetega mängimise korral esitatakse reeglina selliseid fakte, mida on keeruline või võimatu kontrollida. Sellega suunatakse mängu ohvri mõte mujale, sest ta tajub, et keegi ei ütle talle allikat ja ta ei saa kontrollida informatsiooni õigsust. Õige oleks siin seda ignoreerida, mida aga tavaelus on ülimalt keeruline teha.

„Mulle on nendest selliseid asju räägitud!!“. Selline lause „palub end“ jätkata küsimusega:“ Millised asju…??“. Mäng algas …

Süütunde peal toimuv mäng – algul mängija „krutib süütunde üles“ ja seejärel näitab kätte suuna, mida teha, et vabaneda süütundest. „Mida rohkem inimene end õigustab, seda suurem on tema süütunne“, – on siin mängijate lemmikväljend.  Uhkuse ärakasutamine on hiilivam ja reeglina märkamatu. „Sa oled ikka tõeline proff!“. Sellise lausega saab ohvriga ühele lainele, seeläbi ka juurdepääsu tema käitumisele.

Siinkohal paar mängu igapäevasest elust:

Mäng A „Sõjasaladus“

  • Ülemus ütleb sulle: „Jäägu see vaid meie vahele!“. Sa võid endale tunduda väljavalituna, sest sulle usaldati sõjasaladus. Sulle öeldakse, et sellega „tegelikult“ kontrollitakse, kas see jääb ikka saladuseks ja kas sind saab usaldada. Tegelikult aga tehakse seda sinu üle kontrolli saavutamiseks. Kui sa tead mingiti saladust, mida teine ei tea, siis see ju liidab teid ülemusega … või õigemini “liimib sind ülemuse külge”.

Mäng  B „Tõmmekas“

  • Sulle lubatakse häid perspektiive, karjäär on „sisuliselt juba taskus“. Tutvustatakse ka „koleege“, kes usalduslikult ütlevad, et oled peaaegu paradiisis. Seda sa kuuled veenvalt ja argumenteeritult. Tulemuseks on aga töönurk rutiinse tööga. Tõtt kuuled sa siis, kui lõpeb kurameerimine ja algab argielu. Sõnad „kiire“, „areng“ „paradiis“ jne vajasid küll täpsustamist, kuid nüüd on juba hilja…

Mõned soovitused, kui on oht, et sina võid olla järgmine mängus kannataja:

  • Mõtle, kas oled midagi taolist varem juba näinud? Hea, kui avastad sama mängumustri, mis toimus varem juba teistega. See annab selguse mängustsenaariumi osas, mille järgi on toimunud kõik mängud. Pole hea muuta olukorda teravamaks, isegi siis, kui sind selleks sunnitakse. Leia sobiv aeg ja koht, et hiljem ei peaks kahetsema kaotatud enesekontrolli.
  • Mida rohkem käitud reeglitele ja oma tavadele vastu, seda segasemaks ja ebamugavamaks muutub mäng sinuga. Võimalik, et edaspidi valitakse mängukaaslaseks mugavam “partner”.
  • Kui sul äkki muutub arvamus kellestki (kolleegist, ülemusest), siis mõtle, kas sellele ei ole kaasa aidanud keegi, kelle jaoks on selline asjade käik kasulik.
  • Sõbralik avatud vestlus ja huumor on parem, kui eemaldunud olek “See pole minu asi” stiilis ütlused ja turtsumine.

Võta hinnanguid ja huumorit enda kohta mitte ülemaailmse katastroofina, vaid pisiasjana. Väldi teadlikult käimaminekut. Õnnestunud vastunali on väga hea, sest keerab tähelepanu fookuse naljategija peale.