Alexander Kotchubei
Igal inimesel on elus perioode, kus kogu maailm näib olevat avatud ja pakkuvat oma võimalusi. Ja ka inimene ise on avatud ja võtab ahnelt vastu kõik, mida pakutakse. See on aeg, mil enda jaoks viibitakse maksimaalses tähelepanu keskpunktis ja kantakse rohkesti vastutust erinevate asjade eest.
Ühel hetkel (erinevate isikute jaoks on see aeg väga erinev) aga saavad jõuvarud otsa ja hakatakse andma maailmale eitavaid vastuseid. Osa asju võetakse enda kanda, osa mitte. Kuni ühel hetkel leitakse end olevat kohas, kus ei olda enam kellelegi vajalikud.
Igat inimest võib tabada “haigus” kui elu äkki tundub olema ebahuvitav ja väsitav, üksluine ja hall. Arvatakse, et iga inimese saatus ning paratamatus on puutuda aeg-ajalt sellega kokku. Töösituatsioonis on inimene pidevalt millegagi hõivatud ja on keskendunud igasuguste probleemide lahendamisele. Tema kohta öeldakse, et ta “ei suuda välja lülituda” aktiivsest seisundist. Mis kurnab inimese ära?
- Vaba aja puudumine
- Vajaduste rahuldamatus
- Võimaluste ja soovide kokkulangematus
- Isikliku või tööalase elu korraldamatus
- Täisväärtusliku puhkuse puudumine
- Motivatsiooni vähesus…
Mingi aja pärast aga ollakse tunnelist väljas ja taas maailmale avatud ja otsitakse enda jaoks taas võimalusi. Kuni neid hakkabki tulema. Ja uus tsükkel on valmis mõne aja pärast jälle korduma.
Valikud minu elus. Siin ongi võimalus vaadata tagasi oma elule ja hinnata oma valikuid ajas, tunda seda, mida on tuntud oma elu erinevates tsükli osades viibides. Kui miski meid elus edasi viib ja aitab luua olukorda, mis vastab meie ettekujutusele, siis on need meie oma valikud, mida me sooritame. Tasakaalu tuleb meil vaadelda kahel tasandil – sisemine tasakaal ning süsteemi tasakaal.
Sisemine tasakaal on seotud isikliku ajaga. Kuna me aga ei ela üksi, peame me arvestama ka teiste inimestega, kes asuvad samas süsteemis. Ja ka meie erinevad süsteemid peavad olema tasakaalus. See on süsteemne tasakaal. On loogiline, et mida rohkemates süsteemides me osaleme, seda raskem on leida tasakaalu nende vahel. Esimese puhul tajub inimene subjektiivselt, et kõik on korras. Ta on rahul kujunenud rütmiga, aja kuluga erinevateks valdkondadeks. See on reeglina seotud ka eluetappidega. Teise puhul on tegemist terve süsteemiga, mis peab olema tasakaalus. Inimene on paljude erinevate alasüsteemide osa – töösüsteem, peresüsteem, sõprade ja tuttavate süsteem.
Tasakaalust väljaminek – on situatsioon, kus süsteemi osad (näiteks, töötaja ja juht) on iseenda jaoks kehtestanud erineva tasakaalu ja need omavahel ei sobi või lähevad konflikti. Siinkohal on hea küsida iseendalt: Milline on sinu rahulolu enda aja struktuuriga?
Iga inimene seab tööle minnes endale eesmärgid – mis ma täna ära teen, pean ära tegema jne. See on eesmärkide seadmine ja nende täitmine. Neid eesmärke seostab inimene ajaga – kui palju mul kulub aega selle eesmärgi saavutamiseks?
Siin me võime öelda, et kui inimene seades endale eesmärke, ei pane ajaraame, siis tegevused kaotavad oma ratsionaalsuse. Nad võivad “vedeleda”, olla poolikud jne. Ehk selleks, et tegevus oleks ratsionaalne, tuleb seada sellele ka ajaraamid. Inimene, kes alustab tegevust viimasel hetkel, teeb seda samuti sellepärast, et ei sea endale ajaraame. Talle on psühholoogiliselt kergem, kui ajaraam on pandud (viimane tähtaeg), mitte aga – ise panen.
