Autorid – Anu Kaiv, Alexander Kotchubei

Arsti kabinetti jookseb sisse õde : ”Doktor, ooteruumis kaotas patsient teadvuse!”   “Hästi, las ta siis tuleb ilma järjekorrata sisse…”

 Meie sees on paljud protsessid automaatsed  – näiteks me hingame enda jaoks märkamatult, automaatselt.  Kui aga tekib mingi takistus  – kas haiguse või füüsilise koormuse tõttu on hingamine raskendatud – siis me leiame retsepti, lahenduse, kuidas antud takistus kõrvaldada, kas võtame rohtu, hingame sügavamalt (füüsilise koormuse korral) jne, kuni ka vea kõrvaldamine muutub automaatseks. Me teame, et mida rohkem me oma tegevusi “automatiseerime”, seda rohkem saame energiat kulutada muudele asjadele. On see hea või halb?

Meil on elus palju käitumisrituaale – tööle ja koju liikmumine, suhtlemine tuttavate ja kolleegidega, suhtlemine abikaasa ja lastega. Rituaaliks muutuvad ka žestid ja suhtlemisväljendid. Autopiloot lülitab end sisse ka kriitilistes olukordades, konfliktides. Autopiloodi väljalülitamisel muudame me oma mõtlemise taas aktiivseks. Samas võib ka aktiivne mõtlemine toimuda autopiloodi režiimis, sest rutiinsed mõtteskeemid ütlevad ette, millest mõelda ja kuidas seda teha.

“Terapeudi poole pöördus ema, kes soovis parandada suhteid kahe teismelise lapsega. Ta tahtis olla hea ema aga alati lastega suheldes leidus mingisugune põhjus, mistõttu suhtlemine lõppes karjumisega. Ema küll teadvustas, et selline viis suhtlemiseks ei ole õige aga tema sõnul ta ei saa aru, mis temaga juhtub, lisaks sellele, et ta tunneb end ärritatuna ja hakkab karjuma…Seejärel tunneb ta end halvasti, tal tekivad süümepiinad ja ta lubab endale enam nii mitte toimida. Kuni mingi aja möödudes kordub taas sama muster…”  

Autopiloot küll vabastab palju energiat, kuid ta ei anna meile valikuvõimalusi seal, kus me seda tahaksime. Autpiloodi režiimis käivituvad ka negatiivsed elamused nagu stress, väsimus, muretsemine, hirm. Teadlik mõtlemine on see lahendus, mille abil me lõhume autopiloodi, mille abil me endale rituaale loome. Rituaalide loomine on vajalik, sest see tugevdab meie võimet kohaneda muutliku väliskeskkonnaga. Mida kohanemisvõimelisem on inimene, seda suurem on tal šanss “pinnale jääda”, tulla toime negatiivsete tunnetega. Meie ülesanne on teha inventuur ja restart enda harjumuseks muutunud autopiloodi stiilis reaktsioonidele, mille puhul me kogeme negatiivseid emotsioone, kuid käivitame neid ikka ja jälle. Me panustame küll muutusteks rohkem energiat aga tulemusena muudame ennast kurnavaid ja meid lõhkuvaid mustreid.

Kasutatud allikas: “Mõtlemise Tarkus”, Ühinenud Ajalehed 2015, A.Kotchubei.