Autor: Alexander Kotchubei
Inimene liigub mööda elu punktist A punkti B. Inimene lahendab sellel teekonnal erinevaid ülesandeid ja küsimusi. Inimene õpib tegelikult vähe, et säästa energiat ja kordab seda, mida õppis eile, sest see on harjumuspärane, lihtne ja veavõimalus on väiksem. Inimesel on valida – kas valida uus tee, mis on stressitekitav ja pingelisem või see mis on teada ja turvaline. Inimene puutub elus kokku erinevate küsimärkidega, mis sunnib otsima lahendusi. Kuidas inimene „küsimärkide“ tekkimisel käitub? Kui vastus on inimese peas olemas, siis ta mõtleb ja valib selle. Mida aga teha, kui vastust peas ei eksisteeri?
Tavaliselt inimene pöördub väliskeskkonna poole ja suhtleb inimestega, kes oskavad anda „vastuseid“, kes vastavad teatud kriteeriumitele – kompetentne, usaldusväärne, kättesaadav. Me nimetame seda retseptilisuseks – me ei viitsi õppida, saame kellegi poolt valmismõeldud lahenduse. See on viis, mis on hästi kokkuhoidlik energia poolest ja vähese õppimiskogemusega. Kui teiste kogemustest ei piisa, siis tuleb ISE täiendada süsteemi, et leida küsimärgile vastus.
I tasand on „kogemuste tasand” – siin inimene õpib läbi oma kogemuste. Kui inimene on oma käitumisele saanud positiivse tagasiside, siis ta kordab tõenäoliselt oma käitumist ka edaspidi. Kogemuste taga ei ole sageli teadvustatud teadmist, mis muudab kogemusliku käitumise „juhuslikuks”, see tähendab, et meie käitumisviis sageli õnnestub, kuid kuna me ise ei oska teadlikult seda juhtida, siis puudub garantii, et õnnestub alati.
II tasand on „retseptitasand”, sellel tasandil me küsime kellegi targema käest nõu, mida konkreetses situatsioonis teha või otsime valmislahendust kusagilt mujalt (internetist). Retseptistiilis õppimine on vajalik inimestele, kes tahavad saada konkreetsele situatsioonile konkreetset lahendust. Eeskuju on kõigil inimestel, see on retsept. Vahest inimestel ei ole aega mõelda kriitiliselt „miks nii“ ja nad lähtuvad saadud retseptist. Sageli retseptilisus töötab halvasti, kuna iga situatsioon on unikaalne ja üldised retseptid nendega ei sobitu.
Mõtteskeemide muutmine on kahtlemata parem valik, kuna loob teadmiste ja oskuste võrgustiku, laiema mõistmise, mis aitab endal leida maksimaalselt efektiivse lahenduse iga konkreetse situatsiooni jaoks. Selle viisi korral tuleb aga varuda rohkem aega ja sellele kulub kahtlemata rohkem mõtteenergiat. Teil on peas mitmeid mõtlemismudeleid töövaldkonna ja eraelu juhtimise kohta, need võivad olla konkreetsed, toimivad, tähelepanu vajavad … Toetudes oma mudelitele te loote retsepte ja käitute igapäevaselt. Küsimärk tekib siis, kui toetudes oma mudelitele loodud retseptid ei toimi. Sel juhul peame saama täiendust oma mõtlemismudelitele, et koostada paremaid retsepte. Tähtis on seejuures näha ja analüüsida olukordi ning soovi korral baasteadmistest ise retsepte tuletada. Baasteadmisi võib võrrelda puzzle osadega, mis kokku pannes annavad teadmiste ja elutarkuse terviku.
