Autorid – Alexander Kotchubei, Anu Kaiv

Meie suhete kvaliteet töökaaslastega määrab paljuski selle fooni, millise tunde ja emotsiooniga me enda tööülesandeid täidame. On teada, et intriigid, suhete  – ja võimumängud takistavad töö tulemuslikkust, samas on kollektiiv selline inimeste kooslus, kuhu ei enamast ei valita inimesi omavahelise sobivuse vaid ametialase kompetentsuse tõttu. Nii töötamegi koos üsna erinevate isiksustega.

Erinevad psühholoogid on läbi viinud uuringuid kaardistamaks, kas on mingi universaalne kombinatsioon inimese isiksuseomadusest ehk et kas saab ka inimesi isiksuseomaduste abil gruppidesse jagada. Selgus, et kõige levinum inimtüüp on selline, keda  iseloomustab kõrge ekstravertsuse ja neurootilisuse tase ning madal avatuse tase. Neurootilisus on võrreldes ekstravertsusega negatiivsema alatooniga isiksuse omadus. Neurootilised inimesed on sageli emotsionaalselt ebastabiilsed, nad on altid meelelolu kõikumisele, pisemgi stressitekitaja lööb nende tasakaalu kõikuma. Tihti on nad väga kriitilised või enesekriitilised, mis jällegi mõjutab nende usaldust kolleegide ja ka iseenda vastu. Sageli nad mõtlevad üle, muretsevad pisidetailide pärast ja ei armasta muutusi, nad ei tunne siis end turvaliselt.

Kuidas ikkagi meeskond toimima panna parimal viisil? Neurootilisus ei ole läbinisti halb isiksuseomadus. Seda omadust esineb meis kõigis. Me peame oskama seda ära tunda, peame aru saama, mis on meie mustrid ja mis on meie „seljakott“ selles osas. Targa juhi ja hooliva kolleegina on oluline aru saada, kuidas see omadus mõjutab töö tulemuslikkust meeskonnas. Üldine dünaamika läheb kergesti tasakaalust välja, kui esile kerkib ülemõtlemine, muretsemine pisiasjade pärast või siis liigse kriitilisuse pärast.

Me mängime nende kaartidega, mis meil on. Kui meil on meeskonnas erialalt kompetentsed spetsialistid, siis vaatame parem võimalikke negatiivseid omadusi läbi uue prisma  – meie seas on kindlasti isiksusi, keda iseloomustab: neurootiline võim, neurootiline kontroll, neurootiline targutaja, neurootiline sport ja miks ka mitte näiteks neurootiline sõprus ja ka vabadus jne.

“Juht vajab võimu, et hoida protsesse tasakaalus.  Neurootilise juhi võimu eesmärk on enese säilitamine, mitte süsteemi säilitamine.  Juht on ära õppinud, et elu on ohtlik, ta võib läbi kukkuda ja selleks, et elus püsida, tuleb säilitada tasakaal. Kui selline inimene tuleb organisatsiooni juhi kohale ja õpib ära, et võim on relv, hoidmaks oma turvatunnet ja tasakaalu, siis sõidab ta teistes tagina üle jäädes oma vigades immuunseks eesmärgiga säilitada enda tasakaal. Kas see on adekvaatne süsteemi seisukohalt?” (neurootiline võim).

“Organisatsioonis on oluline, et kõik jookseks, …..kes lahkub distantsilt see saab karistada, need kes tulid II ja III kohale neid laidetakse ja esimene koht saab auhinna. Organisatsioon on üles ehitatud, nii et kõik võistlevad – kes innukam, kes teeb ületunnitööd, suurem müügiprotsent jne.  Samas kõik inimesed ei ole spordiks valmis. Paraku luuakse meedia toetusel spordi kultuuri, mida toetavad ka erinevad top-id ajalehtedes –  parim, suurem, edukam, peresõbralikum … ettevõte. Kelle elu elab sellise kulutuuri looja?” (neurootiline sport).

Tuleb välja, et meie ülemõtlev  kolleeg on samas ka ettevaatlik ja tähelepanelik, mis ei ole ju halb. Ning et just see ülimalt täpsusele ja korralikkusele orienteeritud kolleeg on see, kes aitab teistel tähtaegadest kinni pidada. Ka see kolleeg, kes on ülipühendunud negatiivsete tagajärgede kartuse hirmust on just see, kes hoiab lippu kõrgel eesmärgi saavutamisel.  Õpime tundma enda meeskonnaliikmeid, kõigis meis on erinevaid isiksuseomadusi. Kas klaas on pooltäis või pooltühi, on meie endi teha.

Lisalugemist:

Paul T. Costa Jr. ja Robert R. McCrae on kirjeldanud isiksust viie peamise dimensiooni kaudu.

Neurootilisus (ka emotsionaalne stabiilsus) kirjeldab inimese emotsionaalset stabiilsust või ebastabiilsust. Neurootilised inimesed on altid kogema negatiivseid emotsioone, nagu ärevus, masendus, viha või ärrituvus. Vähem neurootilised inimesed on emotsionaalselt stabiilsemad ja vähem mõjutatavad stressist.

Ekstravertsus – iseloomustab inimese suhtlemisvalmidust, energiatasandit, seltskondlikkust ja aktiivsust. Ekstravertsed inimesed naudivad suhtlemist teistega, on seltskondlikud, enesekindlad ja kalduvad otsima väliseid stiimuleid.

Avatus antud kontekstis iseloomustab inimese valmisolekut uutele kogemustele, ideedele ja mitmekesisusele. Avatud inimesed on loomingulised, uudishimulikud ja valmis katsetama uusi asju. Vähem neurootilised inimesed on emotsionaalselt stabiilsemad ja vähem mõjutatavad stressist.

Meeldivus (sõbralikkus)  viitab inimese soovile olla sõbralik, koostöövalmis ja kaastundlik teiste suhtes. Meeldivad inimesed on hoolivad, abivalmid, kaastundlikud ja suhtlemisel pehmed. Vähem meeldivad inimesed võivad olla rohkem distantsi hoidvad, enesekesksed või vähem hoolivad teiste vajaduste suhtes.

Kohusetundlikkus  kirjeldab inimese distsiplineeritust, kohusetunnet, kohusetundlikkust ja vastutustundlikkust. Kohusetundlikud inimesed on organiseeritud, kohusetundlikud, pühendunud, täpsed ja eesmärgipärased. Vähem kohusetundlikud inimesed võivad olla spontaansemad, paindlikumad või vähem struktuuritud.

Need viis isiksuseomadust moodustavad raamistiku, mille abil saab kirjeldada ja mõista inimeste isiksust. Iga inimene omab neid omadusi erinevatel tasemetel, luues unikaalse isiksusprofiili.