“Lähedane inimene reetis, tegi mulle kohutavalt haiget. Mina, meenutades juhtunut, ei suuda enam mõtteid koondada. Pidevalt kerib peas küsimus: „Miks?” Kuid vastust ei ole. Olen väsinud juurdlemast, mis juhtus, aga lahti sellest ka ei saa. Tema haletsemine ja sõnad „Palun andesta!” keeravad mind veel rohkem üles.”… nii jagas minuga oma tundeid üks inimene individuaalnõustamise sessiooni raames.
Esmapilgul tundub, et küsimusele, kuidas sind reetnud inimesele andestada, on lihtne vastata – keera uus lehekülg ja liigu edasi. Kogemusest teame hästi, et mõnikord toimub andeksandmine iseenesest ja märkamatult, vahel aga hoiab psüühika juhtunut justkui meie silme ees, pisiasjade ja viimse sõnani välja.
Kuigi üks osa meist on nõus reetmisele enam mitte mõtlema, siis teine pool vaidleb vastu: „Sind tehti ju maatasa, sulle näidati koht kätte, sind kasutati ära!” Lisandub omakorda taust: „Mina olin ju tema vastu nii hea, nii lahke ja vastutulelik, ma pingutasin tema pärast ja ohverdasin tema nimel oma väärtusliku aega.”
Kõige tulemusena on psüühika enesesüüdistustest tulvil: „Miks olin nii kergeusklik, miks just mind selliselt koheldi?” Just see andeksandmist takistabki, muudab keeruliseks ja vahest ületamatukski probleemiks.
Niisugustes vastuolulistes mõtetes pole midagi erilist ega ennekuulmatut. On väga inimlik vastuolulisi tundeid tunda, toimunu üle korduvalt mõelda ning andeksandmise raskust kogeda.
Kellele me andestame?
Kellele me tegelikult andestame? Kas andestame ikka teisele inimesele? Ausalt öeldes andestame mingis mõttes ju iseendale või õigemini vabastame end mõtetest teise inimese ja toimunu üle. Andeksandmise käigus lubame endale enam mitte muretseda, teise ja juhtunuga seoses mitte halbu mõtteid mõelda ega kerida peas korduvaid vastuseta jäävaid küsimusi „Miks ja mille eest?”. Varem või hiljem väsitab see enesepiinamine ja hingeline valu meid nii ära, et hakkab omaenda kehast kahju, sest keha peab kannatama mõistuse pärast, mis ei oska rahu leida. Seejärel sünnibki tervem mõttelaad, mis viib järelduseni: „Ma ei kavatse enam juhtunule mõelda, pigem mõtlen millelegi muule.” Sellega end koormavatest mõtetest vabastamegi.
Toon näiteks ühe tüüpilise loo:
„Läksime emaks saanud tütrega lapse kasvatamise asjus riidu … Kerisin kaua peas üht ja sama küsimust: „Miks ta mulle nii inetult ütles?” Viisakamas väljenduses ütles tütar mulle, et ma ei topiks oma nina asjadesse, mis minusse ei puutu. Ma ei leidnud konfliktile ühtki seletust ja rääkida sellest polnud ka võimalik. Söögiisu kadus ära, eluvärvid ei paistnud enam välja, kõik hakkas halliks muutuma ja see mürgitas mind suure hooga. Ükskord mõistsin, et tegelikult teen ise oma elu põrguks. Olin omadega juba niikaugele jõudnud, et bussis küsis kõrvalistuja:„Kas teil on halb olla?” Lõppkokkuvõttes sain aru, et nii enam jätkuda ei saa …”
Mida kommentaariks öelda, kuidas edasi minna? Kui olete jõudnud andeksandmise teekonna ristmikule, siis on valida kahe suuna vahel. Esimesel juhul taastub kõik tasapisi esialgse seisuni. Jõuame tagasi suhete algseisu nii, nagu need varem olid. Selleni jõudmiseks püüame juhtunu oma peast pühkida ning arutame teise poolega, millistel tingimustel ära lepime. Näiteks kui teine lubab, et ta mitte kunagi enam meiega nii ei tee. Seletame, kuivõrd haiget oleme saanud, laseme teisel poolel mõista, et tema „pisitegu” pani meie suhted proovile.
Sel moel pole omavaheliste suhete taastamine alati lihtne ja nõuab mõlema poole valmisolekut. Vahel tulebki siiralt üle huulte, et on küll soov andestada, aga pole selleks veel valmis. Meil pole veel kõik sõnad ja mõtted valmis mõeldud. See ehk juhtub millalgi, aga ei tea, millal.
Teine võimalus on mitu korda karmim. Hakkame endas kõike, mis on teise poolega seotud, ümber vaatama ja teisiti hindama. Lihtsamini öeldes hakkame suhteid lõplikult muutma. Seega me ei pöördugi enam varasemasse seisu tagasi ning suhted muutuvad täielikult. Sel juhul tähendab andestamine vaid seda, et rahunetakse maha ja leitakse endas juhtunu kohta enam-vähem viisakad seletused. Kuid algseisu tagasipöördumist ei järgne. See on omanäoline kriis, mille elame läbi oma mõtetes ning tuleme sellest millalgi targemana välja.
Toon näite:
„Läksime lahku ja hetk, mil sain teada, mis mind ees ootab, oli kohutav ja talumatu. Läks aastaid, enne kui sain teisele poolele andestada, kuid see oli pigem iseenda pärast tehtud. Oma eksiga aeg-ajalt suheldes pidin õppima end rahulikumalt väljendama ja vaos hoidma. See saigi võimalikuks vaid sisemise andeksandmise kaudu. Suhted on nüüd hoopis teistsugused kui varem, aga see muutis mind lõppkokkuvõttes rahulikumaks.”
Veel mõni tüüpiline lugu, kuidas inimesed andeksandmisel komistavad.
„See on meil lihtne ja igapäevane toiming – pinge ja teineteise süüdistamine. Sellest on juba peaaegu terve päev mööda läinud. Tundub, justkui võiks veel vimma pidada. Käime teineteisest küll mööda, aga ootame, et esimese sammu astub teine. See tähendab siis, et teine pool on nõrk ja alistub. Iseenesest ju kena, sest see annab kohe võimaluse hingel olev välja öelda, mille järel saab selle „pisikese arusaamatuse” ära lõpetada. Aga kumbki ei taha alistumist enda peale võtta, sest mõlema meelest võiks seekord teine pool patuoinas olla. Ja kangusemäng jätkub, kes esimesena alla annab.”
Kes on selles loos andestamise põhivaenlane? Sugugi mitte teine pool. Üksnes mõte, et kui mina teen esimese sammu, peab teine pool mind kaotajaks, ei aita leppimisele kaasa. Kõlab veidralt, aga siiski inimlikult: mul on lihtsam pidada vaikivat sõda, kui läbi teha alandav leppimise protseduur, mille mina algatan.
Kui on soov ära leppida, siis tuleks järele anda.
Veel üks lugu.
„Tahaksin tõepoolest siiralt andestada ja olen nõus juba teisele poolele selles osas vastu tulema, kuid soovin teise silmis mingitki vihjet näha, et ta seda hiljem minu vastu ära ei kasuta. Ei näe pisikestki pilku selle kohta, et ma ei tunneks end hiljem rumalana. Ei ühtki julgustavat vihjet. Ja ma ei oska selles olukorras teisele läheneda.”
Mida võiks sellisele enesepiinajale soovitada? Kui tahame osata paremini andestada, siis tuleb otsustada, kas soovite esialgsete suheteni tagasi jõuda või ei eelda andestamine enam mingeid suhteid.
Kui soovite algseid suhteid taastada, nagu need varem olid, siis tuleb ise aktiivne olla. Nurgas istumine ja mossitamine on kõige kehvem viis andeks anda. Võib-olla teinegi soovib suhteid taastada, aga ei julge läheneda. Kui olete püha viha täis ja näitate teisele kogu olemusega, kui palju ta on teile haiget teinud, tähendab see veel pikka teed andeksandmiseni või koguni selle määramatusse kaugtulevikku lükkamist.
Manage läbi pisarate näole esimene naeratus. See on väga toimiv viis, sest nii hüpatakse mitmest järjestikusest leppimise ja andeksandmise vahesammust üle. Naeratus on emotsioon, mis hoolimata juhtunust näitab sügavat positiivset suhtumist.
Hästi töötab ka niinimetatud väsinud tooniga millegi neutraalse ütlemine. Näiteks: „Oleks hea koos midagi teha.” Milles seisneb väsinud tooniga ütlemise võlu? Selles on vähe energiat ja selle „kadu” on tavaliselt just kogu juhtunuga tegelemisega seotud. See on signaal nii iseendale kui ka teisele: oli mis oli, aga nüüd tuleb edasi liikuda, mis ei tähenda muidugi, et teema on ammendatud ja kõik on unustatud. Pigem näitab, et enam pole jaksu oma mõtteid lõpmatute „miksidega” väsitada.
Tuleb silmas pidada, et suu puhtaks rääkimine ei ole esimese sammuna alati kõige parem lahendus. Endast kõige väljalaskmine eeldab valmisolekut, et juhtunu rahulikult läbi arutada. Kuna seda on alguses raske saavutada, siis kipub vestlus ikka teineteise süüdistamise rajale kalduma. Sisemine andeksandmine peab eelnema põhjuste-tagajärgede selgeksrääkimisele, mitte aga vastupidi, nagu meil millegipärast kombeks on.
Teise poole süütunde suurendamine kas süüdistamise või demonstratiivse uksepaugutamise näol hoiab ka sisemist andeksandmist iseenda sees peidus. Me ei suuda taolise väljakutsuva käitumisega barjääri ületada, isegi kui õigustus on olemas. Seega igasugustel tegevustel ja ütlustel, mille eesmärk on teise poole süütunde suurendamine, on andeksandmisega vähe seost.
On kurb kuulda kui psühholoogi juurde tulija ütleb, et tal on vaid siis hea, kui teisel on halb ja kui ta näeb, et teine pool tõeliselt kannatab (mitte teeskleb!). Siis ta võib-olla suudab andeks anda. Nii võib terve oma elu teistele koha kättenäitamisele ja halva tegemisele ära kulutada. Piire ju pole, kunagi ei tea, kui palju siis teine kannatama peaks, et kergem hakkaks.
Kui te ei tea, kuidas esimest sammu teha, siis tuleb lihtsalt suvalisel teemal rääkima hakata. See loob pinnase edasi liikumiseks ja andestamine toimub vestluse käigus iseenesest. Mida pikem on jutuajamine, seda kiiremini mitteandestamise tunne meid vabaks laseb. Selline viis sobib inimesele, kes on kogenud tulutuid sisemisi vestlusi iseendaga teemal „kuidas andeks anda”. Kasulikum on end kõiksugu „teine on süüdi” mõtetega mitte piinata, vaid teha midagi, mis tupikust välja viib.
Inimesele on keerulised ja üsna vastuolulised mõtted, mis taolistes olukordades tekivad, üsna omased. Hulga kergemini tunneme end siis, kui „tõehetk” on möödas ja algab „uus elu”. Just sellele tulekski mõelda, kui seisame ebameeldiva pingelise andeksandmise teekonna alguses. Kui ebameeldiv on seljataga, kaovad ka koormavad mõtted ja elu näib taas parem. Kroonilisi mitteandestajaid aitab mõte: „Kui kõik on möödas, on mul endalgi kergem hingata.” Seega tuleb ükskord teha esimene samm, et kogu teekond kiiremini läbitud saaks.
Sisemine andestamine
Omaette teema on andeksandmine ilma, et teine pool sellest kunagi teada saab. See ei eelda teisega suhtlemist ega teisele märguande andmist. Vahel pole meil võimalusigi suhteid hoida.
Tegemist on vaid sisemise andestamisega ehk teise inimese oma mõtetest lahtilaskmisega. Niisugune lepitus on pikem ja keerulisem viis ning nõuab korduvalt oma mõtete vaidlustamist. Ma võin ennast reeturina tunda, aga ma reedan arusaamise omaenda tugevusest ja võimekusest. Viga seisnebki siin selles, et seostan andestamise taas kaotamisega. Seda ei saa ju endale sisemiselt lubada ning see hoiabki mõtteid veel pikka aega juba „hapuks läinud” teema juures.
„Kes võis küll mõelda, et minu laps mind tagaselja süüdistab, et ma ei lubanud tal teha sellist valikut, mida ta ise tahtis. Ta peaks ainuüksi juba sellepärast mind austama, et olen ta üles kasvatanud ja selle nimel paljudest elurõõmudest loobunud. Nüüd ei suhtle me omavahel juba pikemat aega. Ta on minust kaugenenud ja ma tunnen end justkui millestki ilmajäetuna. Ta oleks tookord pidanud kõik tegema, et oleksime omavahel asjad selgeks saanud rääkida. Kuid ta eelistas ära minna.”
Mitu andestamata lugu küll inimese sisse mahub? Tegelikult me ei tea, kui palju üks inimene võib endale andestamata lugusid koguda. Neid, kes on minu kui psühhoterapeudiga oma lõpetamata asju jaganud, on olnud mitmeid. Mida nad lõpetamata ja andestamata lugudega teinud on? Püüdnud neid lihtsalt kui elus ette tulnud ebameeldivat unustada. Aga seda ei saa kaugeltki andestamiseks pidada.
Kas tuleb alati andeks anda?
Lõpetuseks ei pääse küsimusest –
kas ikka alati peab andeks andma? Ei, sugugi mitte. On olukordi, kus andeksandmine kasulik ei olegi, see ei too enesega kaasa kergendust, vaid jätab hinge veel suurema haava. Needki lood pole harvad ja siis tuleb võtta endale õigus andestamisest loobuda. Kuigi andestamata juhtum võiks olla siiski üksikjuhtum ja pigem erand kui reegel.
Kui te leiate endas hulga andestamata lugusid, näitab see lihtsalt oskamatust andestada, mis koos kergesti solvumisega ning oma mõtete halva juhtimisega võib meie elu asjatult koormata. Kui õpime andestamise kasu nägema, muudame oma elu palju paremaks. Pole ju mõtet end elu untsu läinud suhetega koormata. Eriti seetõttu, et me lihtsalt ei leidnud sel hetkel endas tarkust, et andeks anda.
Iga inimese elus on situatsioone, kui seistakse valiku ees – andestada või mitte. Tähtsaim, mida ei tohi kunagi unustada:
me andestame iseenda pärast.
Et iga samm, mille sel teel astume, koormaks meid vähem ning tooks meile endale ja seeläbi ka ümbritsevatele rohkem selgust ja tasakaalu.
