Iga-aastases rütmis jõuab varem või hiljem kätte aeg, mida töötavad inimesed nimetavad puhkuseks. Mõnedel õnneseentel õnnestub puhata päikeselisel suvel, teiste töökoormus langeb suvisele perioodile ja neil tuleb valida puhkuse aeg teistel hooaegadel, mis võib mõnele inimese eelistustega muidugi ka kokku sobida. Arvestades tänapäeva tehnoloogilisi arenguid, töökoha hoidmise olulisust ja muid põhjusi, võib sageli märgata, et osad inimesed saavad kasutada puhkust täies mahus, teistel jääb üle leppida killustatud puhkuse perspektiiviga. On selge, et enamik inimesi lepib olukorraga vastavalt tööandja nõuetele, kuid kuidas tegelikult mõjub meile puhkusel olek ning kuidas peab puhkama, et ka välja puhata?…
On ju teada erinevaid juhtumeid, kus inimene üldse ei puhkagi, vaid teeb tööd aastaringselt ja sageli ka 24/7, reageerides igale tööalasele väljakutsele, olenemata tööaja lõppemisest või tegevusest, millega ta parasjagu hõivatud on. Kui osad inimesed saavad sellega hakkama, miks siis üldse iga-aastast, iga-nädalast ja ka iga-õhtust puhkust vaja on? Toetudes ühe tuttava inimese sõnadele „kui ei sööks ja ei magaks, vaid teeks kogu aja tööd, küll saaks siis miljonäriks“ oleks ju hea kasutada ära enda alluvaid aga ka iseennast 24/7 eelkõige tööalaste eesmärkide saavutamiseks.
Milline puhkus võimaldab väljapuhkamist?
Puhkuse ajal puhkuse puudulikkuse probleemi on jaganud mitmed inimesed organisatsioonides, kellega oleme läbi viinud koolitusi või konsultatsioone. Viimati kirjeldas enda juhtumit ühe ettevõtte vanemspetsialist:
“Vaatlesin oma puhkusekuu graafikut. Suvi oli algamas ja ootusärevus oli suur. Keset juulikuu kalendrit vaatasid mulle ühekaupa otsa kolm tööpäeva erinevatel nädalatel, mis olid seotud ühe kliendi projektiga, milles ma osalesin. Loomulikult ma lohutasin ennast, et „ongi hea vaheldus“ rahulikule lõdvestumisele… On hea põhjus laisast olekust välja tulla, veidi end raputada harjumuspärasesse vormi ja teiste inimestega suhelda… Samas vist alateadvus tegi oma tööd ja peast käis läbi ärev mõte – peaasi on oma tööpäevi mitte maha magada… Selle vältimiseks hindasin kalendrikuud tervikuna. Tööpäevad langesid kolmandale ja neljandale nädalale. Fikseerisin selle fakti ja jätsin meelde, et kaks nädalat saab rahulikult nautida vabadust, hiljem on vaja aga hakata kalendrit täpsemalt jälgima. Nii ma ka tegin. Kahe nädala jooksul toimunud lõdvestus oli nii põhjalik, et enne esimest puhkuseaegset tööpäeva panin kaks äratuskella helisema, ise aga ärkasin keset ööd ning ei suutnud enam uinuda. Sees valdas ärevus – kuidas ma ikka jõuan kohale õigeks ajaks ja kas teen kõik õigesti, äkki olen midagi unustanud või äkki ei oska enam… Olin seda olukorda hiljem analüüsinud ja olin üsna imestunud oma seisundi üle. Kust tuli see rumal mõte, et mobiili äratuskell äkki ei helise? Mille pärast hakkasin kahtlema enda toimetulekus kui siiani sain alati hästi hakkama? Mõistlikku põhjust ma ei suutnud leida. Lihtsalt tekkis selline tunne…”
Puhkamise ja puhkuse teemaga seotud küsimused on aktuaalsed üle terve maailma. Juba 1986. aastal tõetati, et töötajad tunnevad kõrgemat rahulolu oma elust, kui nad saavad puhata pikemalt (Lounsbury ja Hoopes 1986). Läbi aastate on uurijad erinevatest maailma nurkadest panustanud puhkuse pikkuse vajaduse uurimisele. Tulemused on üsna vastuolulised. Ühed räägivad, et pikem puhkus mõjub positiivselt töötaja kiiremale taastamisele ja edasisele tööprotsessi süvenemisele, teised aga on avastanud, et pikemas perspektiivis puhkuse pikkus ei oma olulist mõju, sest puhkuselt naasmise kõrgem energeetiline tase ei kesta igavesti ja vaibub üsna kiiresti kui töötaja saavutab oma harjumuspärase töörutiini. Paar fakti on küll kõigutamatult kindlad: (1) Töötajad, kelle töö ja kodu omavahelised piirid on ähmased, kelle tööaeg ületab sageli normi ja/või, kes sageli on mures tööülesannete pärast (ka kodus olles), ei ole võimelised taastuma lühikese aja jooksul (Fritz, Sonnentag 2005; Van Hooff jt. 2007a; Akerstedt 2006). Tööstressi uurija Dahlgren koos oma kolleegidega on avastanud, et (2) töötajad, kellel õnnestub puhata pikemalt (täismahus), saavutavad töövormi kiiremini ja täieulatuslikumalt (Dahlgren jt. 2005).
Uurijate poolt on avastatud huvitav ja samas ka loogiline tegur – kõrgemat heaolu taset mõjutab puhkuse kvaliteet ehk, kuidas on puhkus läbi viidud. Erinevatel inimestel esineb palju vaidlusi aktiivse ja passiivse puhkuse vormi üle. Ühed väidavad, et peab kindlasti reisima ja enda puhkuse võimalikult intensiivse programmiga täitma, teised eelistavad veeta puhkust kodukohas sõpradega suheldes ja vahel näpu mulda pistes. Uuringu tulemustel ei ole vahet, kas inimene reisib, on paikne, toimetab koduaias või käib erinevatel üritustel… Oluline on see, millist rahulolu kogeb inimene enda valitud tegevusest või „mitte midagi tegemisest“. Teiste sõnadega, kuna puhkus seostatakse enamasti lõdvestusega, siis kuivõrd lõdvestununa, tööprotsessidest välja lülitatuna, rõõmsana ja rahulolevana tunneb inimene ennast puhkusel olles (Bloom jt., 2012).
Töögraafiku mõju
Kõikidele elusorganismidele on omased tegutsemise ja puhkamise rütmid. Osad elusorganismidest lähtuvad 20-tunnisest tsüklist (nt. oa taimede kasvu aktiivsus); inimestele on omane 24-tunnine tsükkel ja osadele organismidele on rõõmuks jäänud pikemad pausiperioodid (nt. siili või karu uneaeg talviti). Enamik neist on välistingimustega ehk loodusega kooskõlas. Ühed elusolendid on päeval aktiivsed, teised öösel, kolmandad hommikul ja õhtul ning sõltuvad toidust, mida ja millal nad kätte saavad. Küll mõnede elusorganismide puhul esineb ka pikemaid ärkvelolemise perioode, mis on seotud migreerumisega, paljunemisega jne. Uurijad Yale Ülikoolist toovad omakorda erinevusi looma ja inimese käitumises (Foster ja Kreitzman, 2004) – inimene eirab sageli neid loodusrütme, mida on meile kaitseks antud. Selle asemel, et puhata siis, kui oleme väsinud, joome kohvi või midagi muud ergutavat, paneme mängima energilise muusika ja püüame tõestada endale ning ka oma lastele, et oleme võimelised ületama loodusjõude ja enda sisemisi protsesse. Meie elu XXI sajandil on nii kiire, eesmärke nii palju, et meil pole aega vaadata enda sisse ja märgata enda sees toimuvat: ohustavaid seisundeid, tundeid ja nendega kaasnevaid muutusi. Igal juhul inimese aktiivne olek ei ole enam seotud päikesevalgusega. Paljud inimesed töötavad õhtuti, öösiti… Nende tervisehäired on muutunud juba harjumuspäraseks ja käivad ametite juurde: krooniline väsimus, häiritud uni, psühhosomaatilised haigused. USAs läbiviidud uuring on näidanud, et tavapärase töönädala vältel magas keskmine ameeriklane aastal 1900 9 tundi ja aastal 2000 – 6 tundi 54 minutit (Koukkari ja Sothern, 2006) ehk inimese une periood on kahanenud märkimisväärselt. Samas me kõik teame, et uneaja vähendamine konkreetse inimese normist ühe tunni võrra tekitab füsioloogilise unisuse järgmiseks päevaks. Ka hilisemad uuringud on näidanud, et inimese magamise kvaliteet puhkuse ajal (kaua ja korralikult) määrab, kuivõrd hästi tunneb inimene ennast puhkusejärgsel perioodil. Seega, puhkuse ajal saadud väljamagamise tunne määrab muuhulgas, kuivõrd energeetilised me oleme tööle naastes.
Puhkamise kasuks rääkivaid huvitavaid fakte on avastatud ka spordimaailmast. Brasilia käsipalli professionaalsed mängijad osalesid uurimuses, kus neil mõõdeti igal reedel ja igal esmaspäeval südamerütmi ja hinnati subjektiivset väsimuse taset. Tulemused näitasid, et kui sportlastel esines nädala lõpus treeninguvaba nädalavahetus, olid nende füsioloogilised ja psühholoogilised näitajad paremad, mis omakorda soodustas paremat ettevalmistust järgmise nädala koormuseks (järgmise nädala tulemused sageli ületasid eelmise nädala omi) (Calvaro Leme L. jt., 2015). Järelduseks võib tuua, et passiivne puhkus on oluline inimese füsioloogilise ja psühholoogilise seisundi taastamiseks ja võimendamiseks. Ja vastupidi, realiseerimata jäänud puhkusevajadus peegeldub järgmise perioodi tulemustes negatiivselt ehk toimub organismi ülekurnamine.
Tahtlik ülekoormus või oskamatus elada XXI sajandi inforohkes ühiskonnas
Inimese aju on võimeline töötlema informatsiooni umbes 100 MG ulatuses. Samad võimed olid tal ka 2000 aastat tagasi. See võime tuleneb meie töömälust, mida kasutatakse, et juhtida enda tähelepanu, oma ajaplaane ja lahendada keerulisi küsimusi ning probleeme. Tehniline areng tõi kaasa globaalse arvutite, nutiseadmete, sotsiaalvõrgustike ja teiste IT-tehnoloogiate massilise leviku. Vähem kui iga kolme aasta tagant on tänane inimene sunnitud oma mobiiltelefoni välja vahetama selle lootusetu vananemise tõttu. Paljudel on see tsükkel kõigest pooleaastane või varieerub sõltudes järgmise mudeli turule paiskamise kiirusestJ. Kõik see esitab suuremaid nõudmisi inimese aju töömahule (Klingberg ja Torkel, 2009). Me elame praegu ajastul, kus ümbritseva informatsiooni hulk ületab aju võimet seda töödelda, tekitades igapäevast ülekoormust. Tulemusena tunneb inimene ennast väsinuna, võimetuna ega tunne, et omab kontrolli toimuva üle (Bawden ja Robinson, 2009). Ajajuhtimise teema on viimase 10 aasta lemmikute seas koolitustrendides, kuna paljud inimesed tunnetavad pidevat ajapuudust. Seda enam, osad neist kogevad ajapuudusega seotud stressi, pingeid, süütunnet ja rahulolematust. Nii mõnigi on kogenud võimetust eristada e-kirjade olulisust oma postkastis.
XXI sajandi inimesed on allutatud ühiskonnas väärtustatud pidevale muutusele ja uuenduslikkusele. Meil on raskuseid leida aega enda tehtut märgata, hinnata ja tehtu üle rõõmustada, mis aga võimaldaks meie psühholoogilisel ja füsioloogilisel tervisel olla paremas vormis.
Hiljuti rääkis mulle enda loo üks lähedane sõber:
“Keset puhkust ootas mind imeline üllatus. Perekonda sündis minu lapselaps ja kõik mõtted ja emotsioonid olid suunatud temaga tegelemisele. Ma ei oleks oodanudki, et tuleb nii palju uusi emotsioone ja uue rolliga hakkamasaamine ei olnudki kohe nii lihtne. Ühel päeval lükkasin arvuti sisse, et otsida internetist mingit vastust tekkinud küsimusele. Vilksamisi nägin, et postkasti kukkus kiri minu kolleegilt. Mõtlesin, et korra heidan sellele “diagonaalis” pilgu peale… Kiri osutus olema poolteist A4 lehte pikk ja sisaldas kahte mahukat ülesannet, mida kolleeg palus ära teha tööperioodi alguseks. See tähendas, et ma peaksin sellega tegelema oma puhkuse ajast. Kui ma korra analüüsisin, kui kaua mul see aega võtaks siis sain aru, et ülesannete teostamisele kuluks mul vähemalt üks pikk päev, tõenäolisemalt aga vähemalt kaks-kolm päeva. Sirvisin mõttes oma plaane puhkuseks ega leidnud seal kusagil ei vaba aega ega ka energiat nende ülesannetega tegelemiseks. Lootuses vastutusest kõrvale hiilida vaatasin korra veel, et äkki on kiri suunatud suuremale töögrupile või veel mõnele kolleegile. Vastus ei töötanud üldse minu kasuks. Kiri oli täiesti isiklik ja AINULT mulle. Veel korra jäin mõttesse ja tundsin äkki nii suurt tühjust sees – seal ei olnud midagi peale ootamatult tekkinud frustratsiooni, rahulolematuse ja viha. Ma olin valiku ees, kus ei olnud valikut. Tundsin ennast väga halvasti. Energia, mis veel viis minutit tagasi pakatas minu sees, oli kadunud. Meeleolu nullis, käed kukkusid sülle… Ma enam ei mäletanud, millise küsimuse pärast olin arvuti käivitanud – see ei olnud enam oluline. Ma tundsin, et ma ei suuda isegi vastata sellele kirjale. Panin vaikselt oma laptopi kõrvale ja läksin eemale, otsides võimalust veidi antud probleemi seedida. Kergem hakkas, kui olin enda jaoks otsuse teinud, et ma ei tegele tööasjadega puhkuse ajal. Ma teadsin, et need ülesanded olid minu jaoks huvitavad ja isegi lahedad ja mulle kindlasti meeldiks nendega tegeleda, samuti teadsin, et need olid väga olulised, kuid saada seda kirja keset puhkust oli siiski liig”.
Tegelikult ei ole sedalaadi juhtumid üldse haruldased. Meil on moes paindlik tööaeg, kaugtöökohad, inimesed on vabamad valima endale ülesannete tegemiseks sobiva aja, ent antud taustal on palju neid, kes endalegi ootamatult psühholoogiliselt murduvad, kui nende puhkamisplaanidesse tulevad ootamatud ülesanded. Kaasaegne mitme-funktsionaalsus ja pidev valmisolek ehk tähelepanu aktiivne olek mõjutab inimesi pikas perspektiivis negatiivselt. Ümber lülitudes ühelt teemalt teisele ja omades kiiret valmisolekut tegeleda ühe või teise teemaga süvendatult võib hetkeks tekitada küll tunnet, et inimene kontrollib olukorda, mis omakorda tõstab tema enesehinnangut, kuid pikaajaline kogemus paneb inimesi tundma ennast väsinuna, ärritunult ja sisemisest energiast tühjana (Small ja Gigi, 2008). Lõpuks, me ei suuda teha tööd täies mahus, sest meie füsioloogilised näitajad kannatavad. Ja me ei suuda loobuda ülekoormusest, sest ootused ühiskonna (sh ka tööandja) poolt aina kasvavad ning ajutegevus on juba õppinud toimima ennast kahjustavalt.
Mida teha parema töötamise-puhkamise tasakaalu saavutamiseks?
Milliseid soovitusi võiks anda, et inimene saaks ennast säästa töörohkes maailmas ja aidata ennast väljapoolt tuleneva stressiga toimetulekul?
- Tööpäeva jooksul tehke pause, mida on soovitatud täita aktiivsete teistsuguse iseloomuga tegevustega. Paus on vajalik töövõime taastamiseks, seega kasutage neid enda heaks. Kui on lõunapaus – minge välja sööma. Ärge jääge istuma võileib ja kohvitass arvuti ees! Leidke võimalusi rohkem liikuda. Kui olete valinud füüsiliselt aktiivse töö, on passiivne puhkus hea, kuid veelgi parem aktiivne puhkus liikumisega, mida te töö tegemise ajal tavaliselt ei tee.
Mõlema töövariatsiooni puhul on kasulik sagedamini vaadata aknast välja või leida killuke loodust kasvõi puhkenurga lillepotis. Kui on võimalus, minge korraks õue ja nautige sealset olekut sõltumata aastaajast.
- Nädalavahetusi või oma vabu päevi kasutage oma isiklike tegevuste elluviimiseks. Võimalusel lülitage ennast täiesti töökeskkonnast ja tööga seotud infost välja! Kui on võimalik, jätke arvuti tööle ja töömobiiltelefon lülitage välja või pange vaiksel režiimil ära. Jätke vähemalt üks päev nädalas, mil lubate endal olla „niisama“ ning ei planeeri sellele ka mahukaid isiklikke kohustusi.
- Aastapuhkus on püha! Kindlasti häälestage oma e-kirjade postkastile automaatne vastus, et te olete puhkusel – see vabastab teid sotsiaalsest vastutusest teiste ootuste eest. Tekstile võite juurde lisada, et kõikide vahepeal tekkinud küsimustega tegelete tööperioodi alguses või küsige järele, kes teid kiiretes küsimustes asendab. Sellest on hea teavitada oma kolleege ja võimalikke partnereid. Siis nad on teadlikud ja ei hakka teid tülitama ilmaasjata. Ärge võtke koju tööarvutit ja -mobiili puhkuse perioodiks. Kasutage seda aega, et leida parem kontakt lähedaste inimestega, loodusega ja ka iseendaga.
- Õppige juhinduma aastatuhandeid kasutusel olnud ennast säästvast sõnumist: kui teed midagi, siis tegevuse lõpus peatu ja vaata tehtut, hinda seda ja rõõmusta! See aitab mõtestada enda käitumist, mõista iseennast, avastada neid väärtushinnanguid, millest ise lähtud tegutsemisel ja otsustamisel; õpetab hindama oma võimeid ja selle läbi kasvatama immuunsust väljast tulenevale stressile. Kusjuures, viimane soovitus kehtib nii tegevuse, kui ka „mitte midagi tegemise kohta“! Kiida ennast hästi tehtud töö eest ja tunne rahulolu ükskõik kuidas veedetud puhkusest.
- Ja viimane soovitus – kui oled väsinud, siis mine puhkama; kui oled ülekoormatud, siis ütle „Ei!“ uutele väljakutsetele! Nii oled Sa aus iseenda ja oma kolleegide vastu ning hoiad enda sisemised füsioloogilised ja psühholoogilised vajadused tasakaalus.
Allikaid:
Bawden, David, and Lyn Robinson. 2009. The dark side of information: overload, anxiety and other paradoxes and pathologies. Journal of Information Science. Vol. 35 (2): 180-191.
Calvaro Leme L., Milanez V. F., Oliveira R. S., Ramos S. P., Leicht A., Nakamura F. Y. 2015. The Influence of a Weekend with Passive Rest. Kinesiology. Vol. 47(2015)1: 108-114.
Cook L. N. 2015. Restoring a Rhythm of Sacred Rest in a 24/7 World An Exploration of Technology Sabbath and Connection to the Earth Community. The International Journal of Religion and Spirituality in Society. Vol. 5:4.
Koukkari, W. L., Sothern R. B. 2006. Introducing Biological Rhythms: A Primer on the Temporal Organization of Life, with Implications for Health, Society, Reproduction and the Natural Environment. New York: Springer.
Hematfar A., Shekarchian M., 2013. The Effect of Short-Term and Interval Periods of Active and Passive Recovery on Blood Lactate, Lactate Dehydrogenase (LDH) and Creatine Phosphokinase (CPK) Levels in Male Rock-Climbers in Borujerd. Biomedical & Pharmacology Journal (2013). Vol. 6(2), 151-159.
Foster, R. G., Kreitzman l. 2004. Rhythms of Life: The Biological Clocks that Control the Daily Lives of Every Living Thing. New Haven: Yale University Press.
Klingberg, Torkel. 2009. The Overflowing Brain: Information Overload and the Limits of Working Memory. Translated by Neil Betteridge. Oxford: Oxford University Press.
Ohly S., Schmitt A., 2015. What Makes Us Enthusiastic, Angry, Feeling at Rest or Worried? Development and Validation of an Affective Work Events Taxonomy Using Concept Mapping Methodology. J Bus Psychol (2015) Vol. 30:15–35.
Small, G., Gigi V. 2008. iBrain: Surviving the Technological Alteration of the Modern Mind. New York: HarperCollins.
