20. sajandi alguses märkas jaekaupluste keti omanik hr. Goldman oma poodides ühte huvitavat asjaolu. Nimelt lõpetasid kliendid ostude tegemise peale seda, kui nende kaupadest täis ostukotid muutusid liiga raskeks. See inspireeris teda leiutama täiesti uut asja – ostukäru ratastel, mis oma esimeses versioonis nägi välja nagu kokkupandav tool ratastel, mille peal oli kaks rasket korvi. Uus leiutis oli niivõrd imeliku välimusega, et alguses ei tahtnud hr. Goldmani ostjad seda kasutada. Ta pani isegi mitu tükki kaupluses nähtavale kohale koos kasutusjuhendiga, aga ka see ei aidanud. Hr. Goldman oli pettunud, kurb ja peaaegu valmis oma ideest loobuma, aga tugev usk oma leiutisse ja selle kasulikkusesse valgustas teda veel ühe uue ideega, mis lõppude lõpuks aitas esimese idee ellu viia. Ta palkas mitu inimest, kes mängisid ostjate rolli, käies kaupluses uhkelt ringi uute ostukärudega ning juba varsti võtsid kärud omaks ka kliendid. Hr. Goldmani leiutis saavutas laia tuntuse ja ta suri väga rikka mehena 400 mlj dollarit väärt varandusega.
Inimesed leiavad end sageli olukorras, kus neil tuleb välissurve mõjul tegutseda ilma sisemise veendumuseta nende ettevõtmise või projekti õigsuses või õigeaegsuses.
Suurest ideede hulgast jääb paratamatult ellu vaid väike osa, ning ilmselt on väga raske välja arvutada, kui palju võib mingile ideele või projektile ennast kulutada, teades, et see võib luhtuda. Ebaõnnestunud projektile kulunud aeg ja energia võtab meilt ära võimaluse tegeleda samal ajal alternatiivse asjaga.
Psühholoogias on tuntud demotiveerivad ahelad, kus realiseerimata ideed pärsivad uute ideede loomist ja elluviimist. Siit tuleneb lihtne soovitus – isegi mitte eriti hea idee elluviimine, muidugi kui see pole lausa kahjulik, võib olla psühholoogiliselt parem võrreldes idee sinnapaika jätmisega. Paljud uued ideed tekivad juba teostatud ettevõtmiste mõjul või on neist inspireeritud. Ahela “idee loomine, küpsemine ja elluviimine” pidev kordamine on inimesele vajalik, et olla tulemuslik ning uskuda iseendasse.
Näiteks oma professionaalses elus, toetudes enda sisetundele, eelnevale kogemusele või olukorra tajumisele, tunneb inimene veendumust käivitada uut projekti. Ta tajub äkki, et nüüd tuleks tegeleda just selle projektiga. “Äkki tajumine” on seotud suure sisemise eeltööga, millest me teadvustame üldjuhul vaid lõppfaasi, kus kõlab üleskutse: tegutse nüüd!
Uute ideede elluviimise kontekstis jaotatakse inimesi kolme kategooriasse:
Veendumuseta inimesed, kes on oma ideede suhtes ebakindlad ja seetõttu on suurem ka ebaõnnestumise risk. Nad vajavad teiste inimeste tugevat toetust, et proovida oma ideed realiseerida.
Osalise veendumusega inimesed, kellele on omane mõtisklus stiilis: “Üha enam ja enam kaldusin selle mõtte poole, tundsin küll, et see on veel toores, aga aeg surus peale ja seega käivitasin projekti. Küpsesin selle teostamise käigus. Mingist ajast sain aru, kui õige oli, et käivitasime selle tol hetkel”. See on tüüpiline poolikult valmis olnud inimese mõtisklus uue projekti käivitamisel.
Täieliku veendumusega inimese kogu keha on täis adrenaliini ja silmad põlevad. Või valitseb tema sees rahulik vaikus, st väline külmus, ent sisemine energia. See inimene on juba täielikult häälestunud ja veendunud, et nüüd tuleb tegutseda!
Mõelge, millises tsoonis asute teie? Keskenduge ühele-kahele mõttele või projektile, mille üle mõtlemist olete pidanud viimasel ajal vajalikuks. Lihtne keskendumine ja sisevaatlus annab teile koheselt reaktsiooni, millises tsoonis te viibite.
Meile on tegelikult oluline see, kas me saame veendumuse “küpsetamise” etappi kiirendada, et lõppjäreldusele jõudmine – tegutse või ära tegutse – oleks kiirem ning me ei kulutaks mõttetut aega selle korduvale arutamisele ja ülemõtlemisele.
